Mammut – “karvane elevant”

Välimus. Nii oma välimuselt kui ka käitumiselt meenutab mammut oma tänapäeva sugulasliike – aafrika ja india elevante. Suured isasloomad olid umbes aafrika elevantide mõõtu, seega 2,7 kuni 3,4 m kõrged, emasloomad olid mõnevõrra väiksemad. Mammutitel oli suur, otsast kõrge kupliga pea, lühike kael ning küür kahe abaluu vahel, selg oli tagantpoolt längus. Tõsi, need tüüpilised tunnused avaldusid mammuti täiskasvanueas, mitte aga noorel loomal.

Karvkate. Kogu mammuti keha katsid pikad kaitsvad karvad, mille all oli omakorda tihe aluskarv. Igikeltsast leitud karvade värvus on küll oranžikas-beežikas, kuid tõenäoliselt oli mammuti eluajal tema karvavärvus tumedam – pruunikas-must (midagi sarnast nagu muskusveistel). Suveks vahetas mammut oma paksu karvkatte õhema vastu, nii nagu seda teevad tänapäeva põhjaalade loomad.

Külmakohastumus.

Mammuti nahk oli paks nagu elevantidelgi ning selle all korralik rasvakiht. Kaitseks külma eest pakkus tihe karvkate isegi paremat isolatsiooni kui nahaalune rasv. Teised külmakohastumuse tunnused olid väikesed kõrvad ja lühike anaalklappi moodustav saba.

Toit.

Nii nagu elevandidki vajasid mammutid palju ja mitmekesist toitu. Nad pidid kogu aeg sööma, et saada päevas 200 kg värsket toitu. Mammutite toidusedel sisaldas rohtu (kõrrelisi), tarnasid, lehti ja põõsaste oksi, samuti õistaimi. Elevantide lont, millega nad toitu haaravad, on arenenud koonust ja ülahuulest. Londi liikuvus ja haaravus on kujunenud londi otsas olevate kahe pikema väljaulatuva osa toel.

Hambad. Kõigi londiliste hambad on spetsialiseerunud kõva ja kareda toidu söömisele, mis tekitab mikroskoopilisi hambakahjustusi. Purihambad oma tugevate emailiharjadega kasvavad lõualuusse üksikuna: kui vana hammas on ära kulunud, ilmub selle asemele uus üksik hammas. Teistel imetajatel vahetuvad hambad ainult ühe korra – piimahambad asendatakse jäävhammastega. Mammutite esimesed purihambad võivad olla väga väikesed, nii umbes paar sentimeetrit, kuid viimased võivad kasvada kuni 30 cm pikkustena ja kaaluda peaaegu paar kilogrammi!

Võhad.

Elevantide võhad on tegelikult pikaks kasvanud lõikehambad (need ei ole kihvad!). Mammutitel võisid need isegi umbes nelja meetristeks kasvada ja kaaluda kuni 80 kg. Keskmised isasloomade võhad jäid küll 3 m kanti, emasloomadel aga poole väiksemaks. Võhad kasvasid kogu looma eluea jooksul, mitu sentimeetrit aastas. Võhad koosnevad dentiini koonilistest kihtidest, kuid need pole kaetud emailiga nagu enamuste imetajate hammaste puhul. Võhkadel oli mammutite elus sama roll täita nagu tänapäeva elevantidelgi: avaldada muljet emastele, ähvardada, poksida ja võidelda. Steppides, kus on talvel suhteliselt vähe lund, polnud mammutitel vajadust võhkadega maapinda lumest puhastada, et toitu kätte saada. Seda on aga võhkade alakülgedel täheldatud kahjustuste järgi varem just niimoodi tõlgendatud. Võhad võisid maapinda puudutada ka sel ajal kui mammut sealt oma londiga toitu haaras.

Mammutipere.

Usutakse, et mammutid elasid perekonniti karjadena nagu tänapäeval elevandid. Üks perekond koosnes umbes kümnest täiskasvanud emasloomast ja nende järglastest ning seda juhtis matriarh ehk kõige kogenenum emasloom. Mammutite järglased sündisid peaaegu kaks aastat pärast paaritumist. Ema imetas mammutilast kuni 2. või 3. eluaastani, kuigi isegi paari kuu vanune isend oli võimeline emapiima kõrvalt ka taimset toitu sööma. Noored isasloomad lahkusid karjast suguküpsuse saabudes umbes 10-12-aastastena. Mammutite elueaks on hinnatud ligikaudu 60 aastat.

printerisõbralik versioon esita küsimus