Rõngu mammut

Rõngu "kondi" lugu

1960. aastatel tõid kaks meest kruusa Väike-Rõngu karjäärist Rõngu koolimaja ehitamiseks. Sellest kruusast leiti “suur kont”, mis osutus mammuti paremaks õlavarreluuks.

Luul on puudu mõlemad otsad, kuid keskosa on suhteliselt tervik (vt. luuleidu). Tegemist on keskmist kasvu isendilt pärit luuga. Võrreldes Venemaa Euroopa osa leidude suurustega ehk õlavarreluu pikkustega, mis jäävad vahemikku 50 kuni 110 cm (keskmine 68 cm, s.o. nii emased kui isased kokku), on Rõngu leiu pikkus hinnanguliselt 80 cm (vt. terve õlavarreluu; vt. reknonstruktsioon).

Kui arvestada, et suuremad isendid olid umbes 3 m kõrgused, siis Rõngu mammut võis olla umbes 2,5 m kõrgune.

Kuidas määratakse vanus - luuleiu dateerimine

Loomaluude ja teiste loomsete ning taimsete jäänuste vanuse määramiseks võib kasutada mitut meetodit.

1. Luuleiu paiknemine teatud vanusega maapinna kihis või settes ehk vanuse määramine arheoloogiliste ja/või geoloogiliste meetoditega. Siinkohal eeldatakse, et luu mattus enam-vähem samaaegselt moodustunud kihi ja/või settega.

2. Kui kihi või sette vanus pole teada või on selgelt näha, et luu on aja jooksul ümber paiknenud, siis võib rakendada luudesse looma elu jooksul ladestunud radioaktiivse süsiniku (14C) määramise meetodit, mis on üheks olulisemaks vanade luude ning teiste loomsete ja taimsete jäänuste vanuse määramise meetodiks

Radioaktiivse süsiniku (14C) meetod

Radioaktiivne süsinik (massiarv 14, poolestusaeg 5570 aastat) tekib maa atmosfääri ülemistes kihtides (vt. allpool olevat joonist; Peets 2001).

Kosmilise kiirguse neutronid (1) “löövad” lämmastiku aatomist välja ühe prootoni ehk vesiniku aatomi tuuma (2). Selle reageerimisel hapnikuga, moodustub süsihappegaas, milles tavalise süsiniku aatomi (massiarv 12) asemel on radioaktiivne süsinik (massiarv 14). See seguneb atmosfääri alumistes kihtides tavalise süsihappegaasiga ja osaleb koos sellega süsinikuringes - taimedes tekib päikeseenergia toimel fotosünteesi käigus orgaaniline aine, mis satub kõigisse taimtoidulistesse ja edasi juba nendest toituvaisse organismidesse (3, 4). Selgroogsete puhul ladestub süsinik luudes, kasvavates puudes aga selle viimase aasta kasvukihis nn. aastarõngas.

Organismide surmaga lakkab süsiniku ladestumine ja hakkab tiksuma “radioaktiivne kell”, mis mõõdab radioaktiivse süsiniku vähenemist orgaanilises aines (5). Lähtudes 14C poolestusajast on tuletaud nn. süsinikuaasta, mis näitab radioaktiivse süsiniku hulka, mille võrra väheneb selle kogus mingis massiühikus süsinikus (näit. 1 g) aasta jooksul.

Kõik näib korras olevat, kuid segaduse põhjustab teine absoluutne dateerimismeetod. Selleks on aastarõngasdateerimine ehk dendrokronoloogia, mis põhineb puude aastaste kasvukihtide ehk aastarõngaste loendamisel (vt. joonist) (link joonisele 4). Kuna aastarõngad on erineva laiusega, on võimalik leida nende kattumisalad varem langetatud puude aastaringidega (overlapping). Tänapäevaks on tänu Saksamaa soodest leitud tammetüvede kokkupanekule saadud 11000 – 12000 aasta vanune pidev skaala.

Saadud “lõputa puu” aastarõngad eraldati ja nende C14 vanust analüüsiti ükshaaval. Selgus, et radioaktiivse süsiniku ladestumine polnud aastate lõikes sugugi ühtlane. Viimasel aastatuhandel oli selle kogus väiksem, kaugemas minevikus aga suurem, mistõttu ka süsinikaastates oli objekt tunduvalt noorem, kui seda näitasid aastarõngaste dateeringud. Vastuolust ülesaamiseks võeti appi nn. dendroparandus, mis saadi puu aastarõngaste analüüsil saadud tulemuste kalibreerimisega. Nii saame esitada objekti vanuse päikesekalendriaastates. Samas peame arvestama, et mida vanem on objekt, seda ligikaudsemad on vanusemääramise tulemused.

Kui luuleid on näiteks vanem kui 50 000 aastat ja seega kogu radioaktiivne süsinik (C14) on lagunenud, saab abi veel mitmetest teistest erinevate radioaktiivsete isotoopide hulga määramisel põhinevatest dateerimismeetoditest. Need on rohkem kasutuses geoloogias, kuid ka mammuti-aegsete loomajäänuste vanuse määramine oleks selliselt võimalik.

Rõngu "kondi" vanus

Poznani ülikooli (Poola) radiosüsiniku laborisse dateerimiseks saadetud proov Rõngu leiust (Poz-16733) andis tulemuseks 25630±170 (14C) aastat.

Rõngu leiu vanus haakub hästi Soome leidudega, mis jäävad vahemikku 32–22 tuhat aastat tagasi ja ühe Eesti leiuga (30 000 aastat vana) Mooste lähistelt (Lõugas et al. 2002). See oli periood, mis eelnes jääaja viimasele suurimale jää pealetungile. Seega pidid nii Eesti kui vähemalt osa Soomest enne jää maksimumulatust olema jäävabad (vt. jää maksimumulatust jooniselt 2). Tol ajal asustas nii neandertallane kui nüüdisinimene Euroopa lõuna- ja keskosa (vt Mammut ja tema kaasaegsed; vt Mammut ja inimesed).

printerisõbralik versioon esita küsimus