Millal ja miks mammutid välja surid

Noorimad leiud Eestist ja mujalt

Kaua oli radiosüsinikumeetodil dateeritud ainult kaks Soome lahe äärset leidu. Nende vanusemäärangud on mõneti vastukäivad. Kunda Lammasmäe kiviaja asulakohast leitud võha vanuseks saadi esialgu 9700 (14C) aastat, Herttoniemi leiule Soomest 9000 (14C) aastat. Hiljem puhastati Herttoniemi leid hoolikalt üle ja dateeriti uuesti: nüüd saadi vanuseks umbes 15 500 (14C) aastat. Eelmisel aastal dateeriti veel kord, kasutades moodsat ja täpset AMS-i (akseleraator-mass-spektromeeter) tehnikat. Vanus jäi ikkagi 15 000–16 000 aasta piirimaile. Kunda Lammasmäe leidu on alati peetud kahtlaselt nooreks ning hiljuti tehtud uus AMS-i analüüs viis vanuse hoopis 40 000 aasta taha (Lõugas et al. 2002 - vt Kirjandus).

Puurmani lähedalt leitud kahele mammuti purihambale tehti samuti radiosüsiniku määrang, mille järgi nende vanus ei ületa 10 000–10 500 (14C)aastat (s.o.nn päikesekalendris umbes 11500 aatat tagasi, vt luuleidude dateerimine). Kui see vanusemäärang on õige, siis võisid tol ajal mammutid veel Eestis elada.See aeg oli ühe lühikese külmema kliimaperioodi (noorem Dryas) lõpp. Ehk jäi siis mammutite väljasuremiseni Euroopa põhjaosas veel mõnisada aastat? Sellele vihjab Ülem-Volga Rõbinski veehoidla äärest Cherepovetsist leitud mammuti skeletijäänuste vanusemäärang (vt. joonist; vt. kaarti). Võib-olla olid Eesti ja Loode-Venemaa ala isendid osa viimasest mammutipopulatsioonist Euroopas? Maailma viimane mammutipopulatsioon elas aga teadagi Wrangeli saarel.

Võimalikud väljasuremise põhjused, erinevad teooriad

Üsna suur hulk imetajaliike suri jääaja lõpus välja. Mitmed neist tegid seda juba 40 tuhat aastat tagasi, kuid enamik jääaja karakterliike kadus Maalt umbes 10–12 tuhat aastat tagasi. Mammutid surid Lõuna-Euroopas ja Hiinas välja ligikaudu 20 tuhat aastat tagasi ning Põhja-Euroopas ja Siberis 12 tuhat aastat tagasi. Põhja-Siberis Taimõri poolsaarelt on saadud leide, mis dateeriti umbes 10 000 (14C) aastat vanaks, kuid näiteks Wrangeli saare isoleeritud populatsioon hoopis 3700–4000 (14C) aastat vanaks (Vartanyan et al. 1995 - vt Kirjandus). Eesti ja Lääne-Venemaa leidudest saadud dateeringud viitavad, et mammutid elasid selles paigas veel umbes 10 000 (14C) aastat tagasi.

Mammutite väljasuremise põhjustena on välja toodud nii küttimist inimese poolt kui ka klimaatilisi tegureid. Jääaja lõpus hakkas kliima soojenema, mandrijää sulama ning metsavööde lõunast peale tungima. Mammutite eluks sobinud avatundra ja stepp, mis laius suuremal osal Euraasiast, kitsenes põhjapoole ja kadus kohati sootuks. Samal ajal suurenes liustike sulamisega seoses niiskus, mis tähendas ka suurenenud lumesadu/lumikatet, mille tõttu taimtoidulised loomad ei saanud enam piisavalt toitu kätte. Avatud mammutistepp asendus põhjapool poolavatud tundraga ning lõunas okaspuumetsaga. Kumbki neist keskkondadest ei pakkunud lopsakat rohtu söövatele mammutitele piisavalt toitu. Kuna need suured taimtoidulised loomad neist piirkondadest kadusid, kadusid ka neid jahtivad suured kiskjad.

Seda seletust on püütud vastandada küsimusega, et miks mammutid elasid üle varasemad soojemad perioodid, kuid mitte seda viimast. Samuti, et miks suured Venemaa stepialad mammutitele ei sobinud.

Nn. väljaküttimise teooria põhineb faktil, et esiaja kütid tarbisid mammuteid kui resurssi päris intensiivselt (vt Mammut ja inimesed). Inimpopulatsiooni kasv ja uuenenud jahitehnika võisid seda kõike mõjutada. Samas on maailmast suhteliselt vähe arheoloogilisi tõendeid, et mammuteid väga intensiivselt oleks kütitud. Mammutiluud esiaja asulakohtades ja lõikejäljed luudel “räägivad” pigem seda, et kasuatati vaid mammutite juba mingil muul põhjusel surnud karkasse. Mitmed uurijad on pidanud võimatuks, et küttimise surve oleks olnud piisav mammutite väljasuretamiseks.

Kõige tõenäolisema seletuse mammutite ja teiste jääaja imetajaliikide väljasuremisele leiab kui ühendada mõlemad faktorid. Kliimamuutused viisid populatsiooni arvukuse madalale ning see ei suutnud enam tõusta, kuna kütid võtsid oma osa. Vaid Wrangeli saarel pidasid mammutid veel umbes 6000 aastat vastu. Arvatavasti tänu sealsele taimestikule, mis meenutas paljuski “mammutiaegset” steppi.

Mõned teadlased üritavad viimasel ajal tõestada ka teooriat, et mammuteid ja nende kaasaegseid võis tappa mingi viirus, mis laastas populatsioone üsna põhjalikult(vthttp://sciencebulletins.amnh.org/biobulletin/biobulletin/story981.html)

Kas mammutit on võimalik kloonida?

Väga hästi säilinud mammutikarkasside leidmise järgi on viimasel ajal tõusnud üles küsimus, kas mammutit on võimalik uuesti ellu äratada. Selleks on teoreetiliselt võimalikud kaks tehnoloogiat. Üks põhineb ideel, et leitakse mammuti terve rakk, mis sisaldab rakutuuma kõigi selle liigi geenidega. Tuum siirdatakse emaelevandi munarakku, millest on elevandi oma tuum eraldatud. Peale kloonimist võib alternatiivina kõne alla tulla ka mammuti terve seemneraku leidmine, millega siis emaelevandi munarakk viljastada. Seda tulevast mammut-elevanti viljastatakse jälle mammuti seemnerakuga jne.

Samas põrkub mammuti taastamine mitmete tehniliste probleemide taha. Enamus mammuti DNA kättesaamise katsetest on lõppenud sellega, et eraldatud on vaid bakterite DNA-d. Mammuti enda DNA on suures osas lagunenud ja hävinud. Neid väikeseid osakesi on esialgu veel võimatu kokku panna, aga biotehnoloogia arenedes võib-olla küll.

Hoopis omaette küsimus on see, kas meil on põhjust anda elu loomale, kelle looduslikud elupaigad on hävinud. Või on parem oma jõupingutused suunata mammutite tänapäeval elavate sugulaste – aafrika ja india elevantide – säilitamisele.

printerisõbralik versioon esita küsimus