  |
Mammutileiud meil ja mujal
|
|
Kust võib leida mammutiluid?
Suur osa Eesti mammutileide (vt http://my.tele2.ee/lembi14/mammut.html ) on välja tulnud liiva või kruusa võtmisel või muudel kaevetöödel. Sulbis Võru lähedal leiti 1930. aastatel näiteks karvase ninasarviku selgroolüli kaevu kaevamisel. Mammutiluid on üles korjatud ka lihtsalt maapinnalt. Mõnikord on need veekogu kaldal välja uhutud (Põhja-Eesti leiud). Harva on mammutijäänustele sattunud arheoloogid. Mammutivõha tükk leiti kultuurikihist keskmise kiviaja asulakoha kaevamistelt Kunda Lammasmäelt. Arvatavasti oli muistne inimene selle rannalt leidnud ja asulasse viinud. Tegelikult pärinevad enamus mammutileide ikkagi mandriliustikust välja sulanud setetest (vt Kirjandus Lõugas 2001).
Läänemere ümbrusest on teada peamiselt pleistotseeni suurimetajate jäänuste üksikleide (vt kaarti - joonis 1). Ühe isendi mitu skeletielementi või mitme isendi omad koos on suur haruldus. Tihti on tegemist ainult väikese luufragmendiga. Üsna palju on hambaid, mis ilmselt on liustikus valitsenud tohutule survele paremini vastu pidanud.
Kuidas mammutiluud sattusid meie aladele?
Mammutid, kelle hambaid või luid meil leitakse, hukkusid tõenäoliselt kord jäävaheajal ja nende jäänused mattusid soo- ja järvesetetesse. Kui Siberis, kus jääliustikke ei tekkinud, võis mammutikorjus jääda paigale, siis Põhja-Euroopas on meie ajani säilinud vanemad mammutijäänused kindlasti läbi teinud lühema või pikema rännaku koos liustikujääga. Ei ole otseseid tõendeid, et liustik on toonud mammuti jt suurimetajate jäänuseid Eesti alale kaugelt, näiteks Skandinaavia mäestikust. Igal juhul hävis suurem osa loomajäänustest teekonnal üle kaljurahnude, puutudes kokku kivise moreenainesega. Moreeni sees jäid alles ainult kulumisele kõige vastupidavamad jäänused, eriti need, mis sattusid kuhugi maapinna lõhedesse, pragudesse või aukudesse.
Läänemere ümbruse leiud
Läänemerest lõuna pool (Saksamaa, Poola, Ukraina jt) leitud rohked mammutite luujäänused kajastavad viimase jäätumise liustikuserva asendit (vt kaarti - Mammuti elukeskkond joonis 1). Seevastu liustiku levikualal (Skandinaavias ja Baltimaades) on leide ebaühtlaselt. Järelikult peaksid need leiupaigad peegeldama mingit seost jäänuste iseloomu, kohalike säilimistingimuste ja maastiku omapära vahel (vt. kaarti - joonis 1).
Läänemere ümbrusest leitud suurimetajate jäänused võivad olla pärit isenditelt, kes elasid:
1. Valdai jääaja alguses (u 100 000 a tagasi).
2. Valdai interstadiaalide ajal (s.o mandrijää ajutise taandumise periood jääajal, kusjuures see on jäävaheajast lühem)
3. Valdai jäätumise lõpul (hilisjääajal)
Oletatavasti Valdai jäätumise algusest pärinevaid mammutijäänuseid Läänemere ümbrusest on teada väga vähe. Vähemalt Valdai jääaja algusesse või veel varasemasse aega ulatuvate luude täpsema dateerimisega jääme jänni, sest fossiilidest on väga raske eraldada kollageeni ning raadiosüsiniku meetod (vt Rõngu leid- Kuidas määratakse vanus- luuleiu dateerimine) ei võimalda meil nii vanu leide dateerida.
Valdai jääajal oli mitu ajutist soojenemisperioodi. Keskvaldais oli tõenäoliselt rohkem kui üks interstadiaal,kus külmemad perioodid vaheldusid mõneti soojematega, mil levis subarktiline taimestik (vt kaarti - Mammuti elukeskkond joonis 2). Liustiku maksimumulatus oli umbes 20 000–18 000 aastat tagasi, millele järgnes juba pidevam jää taandumine (vt kaarti - Mammuti elukeskkond joonis 1). Interstadiaalsetel jäätumise vaheaegadel tekkis külmalembestel loomaliikidel võimalus laiendada oma levilat põhja poole. Mammut saigi sellega hakkama. Soome keskosast leitud mammutijäänuste dateeringud jäävad vahemikku 31 000–22 000 aastat tagasi (vt Rõngu ''kondi'' vanus) Karvase ninasarviku ja ürgpiisoni leide on aga teada ainult Läänemerest lõunas ja kagus. Nende avamaastiku liikide põhja poole liikumist võis takistada Soome ja Skandinaavia märksa liigestatuma reljeefiga maastik.
Interstadiaalsed faunajäänused enamasti hävisid, kui jää taas peale tungis. Üksnes iseäranis soodsates tingimustes, kusagil varjulises kohas, säilisid jäätumisvaheaegsed setted ja koos nendega fossiilid. Sääraste hulka kuuluvad näiteks mammuti ja ürgpiisoni jäänused mattunud oru setetest Mõniste lähedalt Tahkumäelt. Jõeorgudest on pärit enamik vanemaid mammutileide nii Skandinaavias kui siinpool Läänemerd.
Valdai mandriliustik alustas oma lõplikku taandumist Euroopas umbes 18 000 aastat tagasi. Kliima soojenes. Euraasia jaheda kliima ja avamaastikuga harjunud “mammutifaunat” tabas stress. Järk-järgult muutus võimatuks suvine-talvine ränne põhjapoolsete arktiliste tundrate ning lõunapoolsete nn. lössisteppide vahel, sest vahepealsel alal kujunes välja metsavööde. Euraasia keskossa ilmunud mets tähendas mammutile ebasoodsat keskkonda, mistõttu ta sealt ka kadus. Põhjapoolne mammutipopulatsioon võis kaasa minna jääservalähedase avamaastikuga, mis taandus pikkamööda põhja poole. Nii asustasid mammutid taas ka meie ala. Lätti jõudsid mammutid nn. Raunise soojaperioodil umbes 13 300 aastat tagasi ja Eestisse võimalik, et umbes 12 000 aastat tagasi.
Hilisjääaja loomajäänuste säilivusaste erineb interstadiaalsete omast selle poolest, et lisaks hammastele on alles rohkem skeletiosi, sest jää pole neid lõhkunud. Mammutite luujäänuseid on leitud näiteks muistse Balti jääpaisjärve rannikumadalikelt. See veel ei tähenda, et nad oleksid oma algsel kohal, kuna jääpaisjärvede vesi võis neid teise kohta kanda. See kehtib eriti Soome lahe mõlema kalda leidude kohta. Siin oli kunagise hilisjääaja (Dryas III) paisjärve mahavoolukoht (vt. kaarti - joonis 1). |
