Kavilda ajaloost

Kavilda õigeusukoguduse ajaloost

Õigeusu ajalugu Eestis

Esimesed kirjalikud teated muinasaja eestlaste kokkupuutest õigeusuga pärinevad 12. sajandist, kuid neid kokkupuuteid oli arvatavasti ka varem. 1030. a vallutas Jaroslav Tark Tartu linna kohal asunud linnuse ning nimetas selle Jurjeviks. Kokkupuuted õigeusuga muinasajal olid ilmselt üsna pidevad, kuna läänemeresoome keelte olulised usulised terminid on pärit just vene keelest. Näiteks rist – krest, raamat – gramota.

Keskajal oli õigeusukiriku mõju eestlastele üldkokkuvõttes tagasihoidlik. Tihedad kaubandussuhted Pihkva ja Novgorodiga tõid kaasa kaupmeeste liikumise, mistõttu tekkisid Liivimaa linnadesse nn Vene otsad ehk linnaosad, kus elasid vene kaupmehed. Nende linnaosade elu lahutamatuks osaks oli õigeusukirik, kuid sealt kaugemale õigeusk ei ulatunud.

Pärast Liivi sõda 1583. aastast kuni Põhjasõja puhkemiseni 1700. a nõrgenes õigeusukiriku positsioon pidevalt veelgi, olles 17. saj lõpus peaaegu olematu. Ehitatud õigeusukirikud lagunesid ning enne Põhjasõda oli kogu Eesti alal vaid üks õigeusupühakoda, Püha Nikolause kirik Tallinnas.

Pärast Põhjasõda (1721) läks kogu Eesti ala Vene keisririigi valdusse ning see tõi aja jooksul olulise pöörde õigeusu positsioonile. Luteri kirik säilitas Uusikaupunki kapitulatsioonidega küll oma õigused ja domineeriva koha ühiskonnas, kuid õigeusukirik sai vabad käed tegutseda. 18. sajandil kasvas õigeusklike arv jõudsalt, kuid veel peamiselt sõjaväelaste arvelt. Õigeusukogudusi tekkis suurematesse linnadesse – Tallinna, Tartusse, Pärnusse, Narva, Kuressaarde, aga ka mõnda väiksemasse asulasse, näiteks Räpinasse. Balti provintside luteri kiriku juhtiv positsioon ja eraldatus riiklikust luterikirikust kestis kuni uue kirikuseaduse vastuvõtmiseni 1832. aastal. Selle seadusega kuulutati õigeusukirik Vene keisririigi riigikirikuks ja Balti kubermangude luterlik kirik allutati Peterburi Ülemkonsistooriumile. Õigeusk ei puudutanud kuni usuvahetuseni 1840ndatel talurahvast.

Usuvahetus

1840ndate algus oli talurahvale väga raske aeg, olid ikaldusaastad ja talurahva majanduslik olukord muutus väga raskeks. Talurahva seas hakkasid levima kuulujutud, et keisri usku ehk õigeusku üleminejad saavad Venemaal tasuta maad. 1845. aastaks muutus usuvahetusliikumine tasapisi massiliseks. Lõuna-Eestis vahetas usku umbes 17% eestlastest (umbes 65 000 inimest). Tartumaal kokku 12,4%. Näiteks Peipsi ääres, Mustvees, läks kahe nädala jooksul üle tuhande talupoja õigeusku üle, preestril lõppes tint otsa ning ta ei saanud enam usuvahetajaid üles märkida.

19. sajandi keskel oli usuvahetusliikumine puhtalt sotsiaalne liikumine, millega inimesed soovisid oma elujärge parandada mitte ei jõudnud pika kaalutlemise tulemusel sisimas järeldusele, et õigeusk on õigem.

Seoses õigeusklike arvu kasvuga loodi 1840ndate lõpul ka koguduste ja kirikute võrgustik. 1846. a alustas tegevust Kavilda õigeusukogudus. 1848. a loodi mitmeid kogudusi (teiste hulgas ka Rõngu ja Rannu kogudused). 1848. a novembriks oli Eestis 38 õigeusukogudust. Teenistusi peeti peamiselt kroonumõisatest renditud ruumides, sest kirikuid ei jõutud nii kiiresti ehitada.

Juba 1850ndate algul oli üle poole usku vahetanutest uues usus pettunud ja nad soovisid luterikirikusse tagasi pöörduda, kuid riigivõim tegi neile selleks takistusi. Luteri pastoreid, kes inimesi tagasipöördumisel aitasid anti kohtu alla ja karistati.

1881. a tõusis Venemaa troonile Aleksander III, kes asus hoogsalt impeeriumi äärealade rahvaid vene rahvaga liitma. Eelkõige pidi see toimuma kohtu- ja sisekaitsesüsteemi ümberkorraldamise kaudu, kuid oluliseks vahendiks sellel teel oli õigeusukirik. Keiser jättis Balti seisuslikud privileegid kinnitamata. Hakati teostama ametlikku riiklikku usupoliitikat venestamise eesmärgil. 1880ndatel luuakse palju õigeusukoole, soodustatakse lastele vene nimede panemist, asjaajamine muutub venekeelseks, koolide õppetöö läheb üle vene keelele ja propageeritakse õigeusku. 1880. a vabastati näiteks õigeusukiriku liikmed kirikumaksude tasumisest. Keelati luua uusi luterikogudusi ning valdadel keelati anda luterikogudustele toetusi. Riik sekkus aktiivselt kirikuasjadesse.

Rasked ajad olid õigeusukirikul pärast I maailmasõda kui Venemaal tulid võimule bolševikud.

1920. aastal sai Eesti õigeusukirik Moskva kirikust autonoomia ning täieliku sõltumatuse 1923. a juulis, minnes Konstantinoopoli patriarhaadi otsealluvusse. (http://www.eoc.ee/est/ylamenyy/ajalugu/article_id-573). Tallinna ja kogu Eesti metropoliidiks valiti piiskop Aleksander. Eesti Kiriku iseseisvuspühaks on 23. september.

Eesti Vabariigi ajal, enne II maailmasõda oli õigeusukiriku olukord üsna hea. Eesti riik suhtus õigeusku üldiselt samamoodi kui luteri usku. 1940. a oli Eestis kaks piiskopkonda ja Petseri abipiiskopkonnad, kokku 156 kogudust ja neli kloostrit. Vaimulikke valmistasid kogudustele ette Tartu Ülikooli usuteaduskonna õigeusu õppetool ja Petseri Vaimulik Seminar.

1945. a märtsis moodustas Moskva patriarh Tallinna piiskopkonna, mis allus Moskva patriarhaadile. Sellega kaotas Eesti Apostlik Õigeusukirik oma sõltumatuse kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Eksiilis tegutses EAÕK edasi. Tänapäeval eksisteerib Eestis iseseisev Eesti Apostlik Õigeusukirik ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusukirik.

Kavilda valla ajaloost

Kavilda vald asub Tartumaal, Puhja kihelkonnas (Kawelecht). Kavilda saksakeelne nimi tekitab uurimisel suurt segadust, kuna nii Puhja kui Kavilda nimeks on Kawelecht.

Kavilda ürgorg on kõrgete kallastega, orupõhjas voolab Kavilda jõgi, mis saab alguse Verevi järvest. Ürgorus on kohati liivakivipaljandeid, milles on ka allikaid. Tuntuim neist on Kavilda kirikust umbes 300 m idas olev Kavilda ohvriallikas. See on seotud muistendite ja rahvatraditsioonidega. Muistend jutustab, et ennevanasti olla allikast mõdu voolanud, kuid kui kuri mõisahärra külarahval allikal käimise keelas, kuivas allikas ära ja alles palju aega hiljem, mõisarahva palve peale, hakkas allikas uuesti jooksma, kuid mitte enam mõdu vaid vett. Kavilda allika veel usutakse olevat inimesele tervendav mõju, eriti silmadele. Allika lähedal on ka muistne hiiesalu kuue pärnapuuga.

Kavildast on leitud muistse linnuse, ohverdamiskohtade ja kalmete jälgi, mis annavad tunnistust, et see paik oli asustatud juba muinasajal.

Kavilda mõis

Kavilda mõis asus praeguse Mõisanurme küla maadel, Kavilda ürgoru läänepervel. Vana Kavilda linnus oli kõige põhjapoolsem neljast Tartu piiskopkonna vasallilinnustest, mis vastu Võrtsjärve moodustasid n.n läänepoolse linnustegrupi. Need olid Rõngu, Rannu, Konguta ja Kavilda linnused. Kavilda linnus oli suhteliselt eemal suurtest teedest, piirnedes ühelt poolt Võrtsjärve ja teiselt poolt Emajõe soodega. Tartu poolt piirasid Kavilda linnust Ulila soised alad. Ühendustee linnadega oli vaid kas Nõo või Rõngu kaudu.

Kavilda linnus ehitati ürgoru kõrgele kaldale, ilmselt muistse Siidrelinna linnuse asemele mis II aastatuhande algul seal seisis. Muistse Siidrelinna kohta liigub palju legende. Näiteks teadvat Puhja rahvas, et mäe sees kiviprügi all olevat rauduks, mille taga asuvad keldrid ja maa-alused käigud. Rootsi ajal olevat sinna suuri varandusi peidetud.

Leonhard von Stryki andmetel ehitas Kavilda linnuse 1354. aastal Bartholomäus von Tiesenhausen. Teistel andmetel aga rajati Kavilda linnus 1361. aastal tookordse ordumeistri Arnold von Vietinghoffi poolt. Kirjalikud teated Kavilda linnusest pärinevad 15. sajandi lõpust. Nimelt müüs Bartholomäus von Tiesenhausen 20. märtsil 1495. a oma valdused koos mõisa all oleva Soova veskiga oma sugulasele Frommhold von Tiesenhausenile. Veel 1564. a on rootslastega sõlmitud rahulepingus nimetatud Gorod Kavelet (sks k Kawelecht) tervena, küll aga juba Kavilda mõisana. 1582. a on dokumentides märgitud, et Kavilda linnus on põhjalikult purustatud. Arvatavasti lõhuti linnus enne poolakate tulekut. Edaspidi eksisteeriski Kavilda koht mõisana, mitte enam linnusena.

1626. a läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Kavilda mõisa Lars Sparrele. 1628. a maarevisjonis on kirjas, et Kavilda mõisa kohal seisab elamu ühe kambri ja eeskojaga, saun, kolm reht ja üks tall. Samuti on Kavildas veski, mida nimetatakse Soova veskiks. 1655. aastal kuulus mõis Lars Flemingile. 1680. a välja kuulutatud reduktsiooni käigus läks Kavilda mõis riigile ja jäigi kroonumõisaks.

Kavilda mõis püsis riigimõisana kuni 1868. aastani, mil ta väikekohtadeks jagati (muuhulgas sai maad ka õigeusukirik). Kavilda mõisa nurmedele rajatud küla sai nimeks Mõisanurme.

1922. a oli Kavilda vallas 11 küla: Saare, Vihavu, Võllinge, Porinurme, Järve, Tännasilma, Puhja, Mõisanurme, Siberinurme, Koiduaru ja Soovaveski. Vallas tegutses Kavilda 3-kl algkool, kus oli 52 õpilast ja kaks õpetajat.

Tänapäeval on linnuse ase muinsuskaitse all. Linnuse ala ümbritsenud ringmüür on rohtunud vallina nähtav ja õuel olnud ehitiste jäänused on kohati avatud.

Kavilda koguduse ajaloost

Allikad

Suurem osa Kavilda koguduse materjalidest on hoiul Ajalooarhiivis Tartus. Tartumaa Muuseumis on koguduse materjale suhteliselt vähe. Säilinud originaaldokumendid on enamasti nõukogude perioodist, trükised varasemast ajast. Muuseumis on mõned jumalateenistuste raamatud. Neisse pandi kirja teenistuse kuupäev, lühikirjeldus ja teenistusel osalenud inimeste arv.

Tartumaa muuseumi arhiivikogus on ka Kavilda kogudusest pärit trükiseid.

Kogudus

Kavilda kogudus alustas tegutsemist 1846. a. 1846 - 48 läksid Kavildas 1714 luterlast üle õigeusku. See oli umbes veerand kõigist Kavilda valla elanikest. 1860-70ndatel oli Kavildas aktiivne ka vennastekoguduste liikumine.

Kuni kiriku ehitamiseni 1873. aastal tegutses kogudus erinevates usutalitusteks kohandatud ruumides (muuhulgas aidad, rehealused jms.). 1873. aastal avati lähedalasuvas majas ka õigeusukool.

Kavilda apostliku-õigeusu Aleksander Nevski kirik on ehitatud Kavilda mõisa maale, millest 1868. a mõisa jaotamisel umbes 125 hektarit kirikumõisaks eraldati. Kirik ehitati siseministeeriumi rahadega, tüüpprojekti järgi. Samasugused on ka näiteks Uruste ja Arusaare kirikud.

1850. a oli Kavilda õigeusukogudusel umbes 1500 liiget, sellest ajast alates on koguduseliikmete arv pidevalt vähenenud. Õigeusu ajaloo uurija Vladimir Berens annab oma uurimuses Kavilda koguduse suuruseks 1916. a 791 ja 1930. a 462 inimest.

Kavilda kogudus pääses õigeusukoguduste sulgemiste lainest 1948. aastal ja tegutses vaikselt edasi, kuni preester Mihhail Voznessenski surmani 1976. a.

Koguduse juhatus käis sõjajärgsel ajal koos algul paar korda aastas ja hiljem korra aastas või veelgi harvem. Juhatuse koosolekute protokollidest selgub, et 1946. a algul oli kõige olulisemaks küsimuseks kiriku ja preestri elamu remont. Kuna kiriku katus oli 1944. a sõjategevuse tagajärjel mitmes kohas kuuliaukudega, siis oli remondiga kiire. Suvel 1946 otsustas koguduse juhatus, et kuna lühtritele küünalde ostmine käib kogudusele üle jõu ja kõrgepingeliin läheb kirikust vaid mõnekümne meetri kauguselt mööda, siis tuleb kirikuhoone kiiremas korras elektrifitseerida, sest see tuleb odavam. Koguduseliikmeid kutsutakse üles seda üritust annetustega toetama.

Suveks 1947 on preestri maja katuse remont ikka teostamata, kuid kuna osa katusest laseb kõvasti vihmavett läbi, siis otsustatakse katusematerjal esimesel võimalusel laenata.

1949. a suvel on kirikus läbi viidud hädavajalikud remonditööd: vahetatud on laetala, lagi on krohvitud ja valgeks lubjatud, ka altar on uuesti lubjatud. Kohati sissevajunud põranda asemele on pandud uus, parandades samas ka aluspõhja, sest vana põrand oli paigaldatud otse maapinnale. Samal aastal kindlustati kirik ja preestri elu- ning majapidamishooned ilma kirikuinventarita 27 100 rubla peale.

1950. a andis kogudus Puhja valla Täitevkomiteele ära umbes 8 hektarit maad, mida ei kasutatud. Preester sai iga kuu 150 rubla palka.

1949 – 1951 on Kavildas jumalateenistusi peetud regulaarselt. Osavõtjate arv on tavalistel teenistustel äärmiselt tagasihoidlik kõikudes kahest-kolmest inimesest kuni paarikümneni. Paasapühad ja surnuaiapühad tõid rohkem rahvast kirikusse ja teenistusel käinute arv oli 1950. aasta paasapühateenistusel isegi 300. Tallinna piiskopi Roman Tangi, Tartumaa praosti Rostislav Lozinski, Rõngu ülempreestri Theodor Bleive ja Aleksandri koguduse preestri A.Hermani ühisel teenistusel 1950. aasta oktoobris osales 125 inimest.

1953. a pidi värvitama kiriku peakuppel (viimati oli see värvitud 1939), kuid ei leitud töömeest kes sellega hakkama saaks. Värvimine otsustati lükata järgmisesse aastasse ja hakata aegsasti sobivat töömeest otsima. Taaskord oli probleeme katusega, mis vihma läbi lasi. 1953. a palgaks preestrile määrati 100 rubla kui koguduse kassa seda peaks võimaldama.

1954. a oli koguduseliikmete arv 32, sel aastal teostati 15 ristimist ja viis matust.

1955. a ei olnud kogudusel maksude tasumiseks raha ja otsustati korraldada annetuste kogumine maksude tasumiseks. Kiriku katus on 1955. aasta suvel ikka remontimata.

Ka 1958. a juulis oli kiriku katus veel remontimata ning asja parandamiseks otsustati korraldada vabatahtlik korjandus. Kuu aega hiljem värviti kiriku katus roheliseks ja ristid siniseks. Taaskord alustati korjandust maksude tasumiseks.

1961. a oli koguduse hooldaja palk 25 rubla (aastas). Rohkem ei olnud kogudusel võimalik maksta. Kalmistupüha 1961. aastal ei peetud, kuna selleks ei saadud luba. Teenistusi peeti aastas 15, preestri jutlusi oli 14. Ristitud sai viis inimest ja peetud neli matust.

1964. ja 1965. aastal preester palka ei saanud, kuid ta oli nõus veel ühe aasta kogudust tasuta teenima. Preester Voznessenski ei elanud siis enam Kavildas, vaid oli põhikohaga ametis Viljandi koguduse eesnikuna.

12. mail 1973 murti Kavilda kirikuuse sisse ja varastati 15 ikooni, kuid need leiti hiljem Tallinnast üles.

1970ndate keskel sagenesid üldiselt vargused õigeusukirikutest. 1977. a suvel murti kahel korral sisse ka Nõo kirikusse. 30. juulil 1977 varastati Kavilda kirikust muuhulgas 15 ikooni ning neli suurt maali. Maalidest kolm põletati hiljem segastel asjaoludel. Hoolimata sissemurdmistest keelati ministeeriumist kirikuvarade varjule viimine. Sügiseks 1977 oli Kavilda umbes üheksakümnest kunstiteosest alles vaid pooled. Kiriku aken oli katki, trellid läbi saetud ja ikoonid varastatud. 31. oktoobril 1978 koostatud akti järgi on osa Kavilda varadest viidud varjule Udernasse. Muuhulgas kandelaabrid, mitra, ristikesi ja umbes kaheksa kg dokumentaalmaterjali, milles sisaldus peaaegu täielikult veel säilinud Tilga (Rõngu) koguduse arhiiv ja osaliselt ka Rannu-Lüllemäe koguduse arhiiv. Paljud esemed olid purustatud, dokumentaalmaterjal oli segi paisatud ja lõhutud. Kavilda kirik suleti, uksed-aknad kindlustati. Ülejäänud varad pidi võimalikult kiiresti saama kirikust ära viidud. Dokumentide järgi otsustades võib arvata, et ilmselt plaaniti need viia Puhja luterikirikusse ja Udernasse, osa Vasknarva kirikusse ja Elva kabelisse. Udernasse viidud Rõngu ja Rannu dokumentaalmaterjal on hoiul Tartumaa muuseumis. Kavilda kirikuvarade päästmiseks tegi palju tööd Puhja luterikoguduse toonane õpetaja Kalju Kukk.

27. novembrist 1979 on alla kirjutatud akt likvideeritud Kavilda õigeusukoguduse varade üleandmisest Vasknarva Püha Iljinski kogudusele. Muu hulgas on üle antud kantsel, kirikumaal, lipuvardad, kirst, ikoonikapp jm. Kaks suurt kirikukella jäid üle andmata, kuna neid polnud võimalik enne kevadet tornist alla võtta. Mõlemad kellad on praegu Tartumaa muuseumi kogus. Kas eelpool nimetatud varad ka tegelikkuses Vasknarva jõudsid ei ole teada.

Kavilda koguduse preestrid

Timofei Tsinski 1846-1847

Nikolai Verhoustinski 1847 – 1852

Vassili Verhoustinski 1852 – 1855 (põhikohaga Nõos)

Nikolai Azadanov 1855 – 1858 (põhikohaga Nõos)

Aleksandr Poletajev 1858 – 1862 (põhikohaga Nõos)

Georg Lutso 1862 (põhikohaga Nõos)

Nikolai Vinogradov 1863 – 1881

Aleksei Zverev 1881 – 1908

Konstantin Savi 1908 – 1935. Oli varemalt Suure-Jaani õigeusukoguduse köstriks.

Mihhail Voznessenski Jakovi p. Sündis 04.mail 1905 (mõnedel andmetel eludaatumid 17.11.1905 – 28.07.1976) Kulje koguduses köstri peres. Kulje kirik on üle Pihkva järve sopi näha Podmotsa külast Põlvamaal. Kulje asub praegu Venemaa territooriumil. Voznessenski õppis aastatel 1917 – 1918 Pihkva majanduskoolis. Lõpetas Petseri Gümnaasiumi. 1922. a köster Rannus. Sooritas 1930. aastal vaimuliku kutseeksami ja pühitseti diakoniks, seejärel preestriks. 1930 – 35 teenis Rannus, 1935-1955 Kavildas, oli asetäitjana Rannus 1952 – 61, Varnjas 1954 – 55, Uhmardu-Saarel 1950 – 52, Ninal 1954 – 55, Vara-Välgis 1950 – 52. 1951. aastast oli ta ülempreester, 1955 – 75 Viljandi koguduse eesnik. 1970. aastal sai mitrakandmise õiguse. 1975 läks erru ja suri 26. detsembril 1975. Mihhail Voznessenski on maetud Rannu kalmistule.

Koostaja Kaia Ivask

Allikad ja kirjandus:

1. Tartumaa Muuseumi kogud

2. “Tartumaa” www.tarkvarastuudio.ee/grafo 26.07.07

3. Talve, Ilmar “Eesti kultuurilugu”. Tartu. Ilmamaa, 2004.

4. Urmas Klaasi loeng “Õigeusukiriku ajalugu Eestis” Eesti Genealoogia Seltsi Tartu osakonnas 03.12.2005

5. www.eoc.ee 26.07.07

6. www.orthodox.ee 26.07.07

7. www.eestigiid.ee 26.07.07

printerisõbralik versioon esita küsimus