|
Eduard Kutsar sündis 31. mail 1902. aastal Tartus. Tema isa Tõnis Kutsar oli vabrikutööline, kuid tegi sageli suviti ka põllutööd. Peres oli kolm tütart ja üks poeg. Isa poolvenna juures Põltsamaal käisid suviti tööl nii isa kui ka lapsed. Joonistama hakkas E. Kutsar varakult, juba enne algkooli. Eduard Kutsar ema ja õdedega 1906. aastal Algkooli lõpetas E. Kutsar
Tartus I maailmasõja ajal. Isa saatis ta seejärel Põltsamaale tööle. Sellega
pidi ta oma unistused kooliskäimisest jätma ja Tartust lahkuma. Mõne aasta möödudes asus Kutsar õppima 1919. a loodud Pallase kunstikooli. Algul läks tal töö Pallases hästi. Õpetajad olid tema töödega väga rahul. Aasta hiljem esines Eduard kooli näitusel, kus talle kiitust avaldati. Ka majanduslikult sai ta abiraha toel läbi. Märtsis 1926 kustutati
Kutsar kooliraha maksmata jätmise pärast Pallase õpilaste nimekirjast. Tagasi kooli sai ta 1928. aastal ja õppis
seal kuni 1932. a kevadeni. Siis jälle 1935. a kevadest kuni 1937. a lõpuni.
Üheks põhjuseks pikale õppeajale oli majanduslik kitsikus. Samas õppis Kutsar
ka Pallases peaaegu kõike, läbides lõpuks peaaegu kogu Pallase õppekursuse.
Õpetajaid oli tal Pallases palju, sest ta tegi läbi nii maali, graafika kui
skulptuuri õpingud. Maalikunsti õpetajad olid Konrad Mägi, Nikolai Triik ja Ado
Vabbe. G. Kindi ja E. Zelleri ateljeedes õppis Kutsar graafikat ja Anton
Starkopfi juhendusel skulptuuri. K. Mägi oli Kutsari esimeseks mentoriks maali
alal. Kutsar oli andekas, kuid tormakas noor kunstnik. Ta ei vaevunud ühegi
ülesande juures pikalt kaalutlema ega tööd viimistlema, vaid tahtis tulemusi
ühe hooga käte saada. Kutsari enda jutustuse järgi on Elisabeth Kutsar
kirjutanud: “Kas tuli see närvilisusest või millest, et tema ei suutnud ennast
pidurdada ja aeglasemalt teha. See tõi koolis kaasa palju pahandusi. Õpetajad ei
olnud tema ruttamisega rahul. Eduard meenutas tihti Konrad Mäge. Mägi oli kord
tänaval jalutades noominud: “Võta ennast kätte, sul on palju andi, aga sina
ruttad. Milleks?”. Tema vastas: “Mina tahaks ise ka ennast pidurdada ja
aeglasemalt teha, aga ma ei suuda”.” E. Kutsar töötas
inspiratsiooniga ja kui seda ei olnud, siis ta armastas palju lugeda ja
ajaviiteks kirjutada. Kutsar oma innukuses kunsti õppida tahtis kõik töö
probleemid ise lahendada. Seepärast ei tahtnud ta vahel isegi õpetajate
juhatust. Pallase õpilastööde
näitustele, mis toimusid iga semestri järel, esitas Kutsar akte, natüürmorte,
maastikke ja linnavaateid. Dateerimata “Linnavaadet” (õli) iseloomustab H.
Üprus: “Kutsari varase perioodi värvides keeb väljapääsu otsiv tugev
temperament. Punane, roheline, lilla, sinna vahele valged ja mustad aktsendid –
nii algab see enamikus brutaalse värviefektiga... Need otse ehmatava paneva
julgusega paisatud värvilaigud on veel hiljemgi reflekteerunud Kutsari töödes.”
Jaanuaris
1923 määrati
Kutsarile Pallase õppenõukogu poolt kompositsiooni
tööde eest tuhande marga
suurune preemia. Sügisesel õpilastööde
näitusel äratavad tema tööd
“Kündja” ja
“Sõitjad” tähelepanu.
“Üliõpilaslehe” arvustuses öeldi, et oma
meeleolurikkusega tuleks need näituse paremate tööde
hulka arvata. 1928. aasta algusest oli
Kutsari maaliõpetajaks Ado Vabbe. Samast aastast hakkas ta osalema ka Pallase
õpilaste poolt Noorte Meeste Kristliku Ühingu juures korraldatavast Kujutava Kunsti Klubi näitustest algul Tartus,
hiljem ka Viljandis ja Valgas. Kriitik ütles tema 1928. a tööde kohta: “Kutsar
ei taha maalida mitte pilti, vaid ta lahendab maalilist ehk kompositsioonilist
probleemi. Heledaid maastikke, päikeselõõma ja liikuvaid lehti ei joonista ta,
vaid modelleerib neid värvidest. Ta käsitab vast kõige otsemalt oma hingelist
palangut maalitud pildi kaudu. Ta maalid on nagu kõrges palavikus loodud.” 1930. a osales Kutsar
õpilastööde näitusel N. Triigi õpilasena. Seal leidis ta kriitikute poolt
esiletõstmist. Sügisest 1930 õppis Kutsar aga Anton Starkopfi juures
skulptuuri. Samas oli ta ka Starkopfile modelliks. Näiteks oli ta skulptuuri
“Uppuja” (1930) modelliks. 1932 – 1935, aastatest, mil
Kutsar Pallases ei õppinud on säilinud
üks tema visandiraamat. See on kui üle 500 joonistusega kunstniku mõttepäevik.
Seal on hoogsas sule- ja pintslikirjas jäädvustatud arvukaid žanristseene
igapäevasest elust, portreid oma kaasaegseist, maastikumotiive jms. Härrasmehi
tänavail ja teatrifuajees, reisijaid perroonil, talurahvast turul, pesunaisi ja
puulõhkujaid tööl. 1932. a abiellus Eduard
Kutsar Elisabeth Sillaga. 1933. a kevadeks oli Kutsaril kodus juba nii palju töid, et ta võis korraldada personaalnäituse. Näitus toimus Pärnus. Seal tegi ta kohapeal veel enne mõned maalid ning näitus toimus 1. – 30. augustini Pärnu rannasalongis. Näitusel oli väljas ligi sada tööd koos joonistuste ja graafiliste lehtedega. Näituse puhuks trükitud nimestik sisaldas 120 numbrit portreid, natüürmorte, maastikke ja linnavaateid. Nii õlimaale, joonistusi kui linoollõikeid. 1934. a veebruaris
tutvustas ta väikese näitusega oma korteris Tartus kitsamale kunstiringile oma
uuemaid töid. Kataloogis oli loetletud 72 õlimaali, peale selle veel akvarelle,
linoollõikeid ja viis skulptuuri. 1934. aastal korraldas
Kutsar abikaasaga Pärnule sarnase näituse Narva-Jõesuus. Esitatud oli 76 tööd,
mis valdavalt olid valminud kohapeal ja kohalikel motiividel. Töödest ilmnes
aga liigset kiirustamist ja ebaühtlust ning näituse menu jäi tagasihoidlikumaks
kui Pärnus. 1935. aastal korraldasid
Kutsarid näituse oma ateljees Tartus Suurturg 11. Samuti ka 1936. ja 1937.
aastal. Alates 19. novembrist 1939 jäi näitus alatiseks Kunstigalerii nime all
üles. “Rahvaleht” kirjutas: “Suur ruum – otsast otsani pilte täis: maale,
jooniseid, keraamikat, skulptuure ja igasuguseid “lõikeid”. Siin on kõike, mida
kujutav kunst üldse suudab pakkuda... “. Eeltähendatud näitused ja alaline
kunstigalerii andsid talle suurt jõudu ja tahet töötamiseks. Ta ise ütles: “Ega
ma muud teegi kui töötan... Olen 38 aastat vana ja töötan 18 tundi päevas. 2000
maali on valmis. Kui tervis vastu peab tahaksin neid 6000 täis lüüa.”. See
annab aimu tema fanaatilisest tööinnust. 1935. a asus Kutsar taas
Pallasesse õppima, sedakorda Starkopfi käe alla skulptuuriateljeesse. Sellest
ajast pärinevad tema “Haavatu” ja
“Naisakt” kipsis ning “Kristus ristiga” keraamikas. Starkopfile omasest
teose kompaktsest ülesehitusest ja krobelisest pinnakäsitlusest lähtuvalt
valmis “Põlvitaja” (1936). Puunikerdamisega hakkas Kutsar sedavõrd tegelema, et
ta valmistas ka mõned nikerdustega kaunistatud õlimaaliraamid ja mööbliesemed.
Paralleelselt skulptuuriõpingutega täiendas ta end ka N. Triigi maaliklassis ja
H. Mugasto graafikaateljees. Pallase kool jäi Kutsaril aga kõigele vaatamata
lõpetamata. 1930ndate
teisel poolel
esitas Kutsar Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse
kunstinäitusele rohkesti
maastikumaale, figuraalkompositsioone, joonistusi ja
linoollõikeid.
Maastikumaalides domineerivad sini-rohekas-kollases värvigammas
teostatud
motiivid puude-põõsaste rühmadega.
“Sügismotiiv” (õli, 1939),
“Maastik” (õli,
1939). R. Kangro-Pool ütles Kutsari tööde kohta 1939. a
järgmist: ”Ta on oma
värvide sillerdava mänglemisega piltidesse toonud harukordse
elu ja harukordse
värskuse.” Kutsari lemmikuteks olid
meri ja mets. Meremaalides on tihti kujutatud purjekat tormisel merel. “Kristus
merel” (õli, 1937) on tähelepandava kompositsiooniga teos. Kutsari “Elva mets”
(õli, 1938) on omapärasemaid ja meisterlikumaid metsamaale Eesti kunstis. Kutsar joonistas ka palju
kompositsioone, mis käsitlesid talutöid. “Heinalised” (1934), “Kartulivõtjad”
(1935), “Rukkilõikajad” (1937). Samuti on ta kujutanud ka näiteks rahva
sagimist turul, suvitajaid järve kaldal, lapsi mängimas jms. Portreid on Kutsar teinud
ajuti, kuid seda suurema tõsidusega. Aastatest 1935 – 1939 on vähemalt viis
autoportreed. 1935. a on ta end kujutanud nokkmütsis, iseteadva ja
võitlusvaimulisena. 1938. a aga romantilise kunstnikuna lõuendi taga
vastasseisvast peeglist ennast süvenenult vaatamas ja maalimas. See portree on
tehtud tumedas värvigammas, vormi valguse ja varjuga modelleerides. Sarnased on
ka “Kunstniku abikaasa portree” (1938) ja “Autoportree” (1939). 1940. aasta algul korraldas
Kutsar Tallinnas personaalnäituse, kuid suures ajahädas ei pidanud ta näituse
ülesseadmisel silmas ei kronoloogilist ega mingit muud printsiipi, mis muutis
ekspositsiooni vähe ülevaatlikuks ja kuhjatuks. Kataloogi eessõnas kirjutas
Sten Karling: “ Eduard Kutsar on omaette mees tänapäeva Eesti kunstis. Ta on
autodidakt ja on uhke sellele – ta ei tunnusta ühtegi õpetajat... Kõiges mis
ta teeb on jõudu ja hoogu... Kartuseta astub ta võimsamate ja raskemate
ülesannete juurde. Sünnipärane and ja loomiskergus on seejuures saanud temale
hädaohuks. Enesekriitika ei ole küllalt tugev... Dünaamiline pintslikiri, mis
iseloomustab suurt osa Kutsari maalingust, on tema impulsiivse loomisjõu otsene
väljendus. See on elav, liikuv, jõuline loodus, mida ta armastab... Ka
portretistina väärib Kutsar tähelepanu. Sellelgi ala on ta üsna arvustamatu... Kutsari
maaling on metsik aed Eesti kunsti valdkonnas. Kaunistatud peenraid ei leidu
seal, seevastu tihedaks kasvanud põõsastikke. Kuid seal leidub võimsaid,
ilusasti kasvanud puid, mis on murdnud end läbi alumisest vegetatsioonist ja
sirutavad end taeva vastu, samuti leidub seal haruldase värvi ja lõhnaga lilli.
Need on, mida peab otsima.” Hanno Kompus kirjutas: “...
maalide laadist, mis ei luba neid ära vahetada mõne teise mehe töödega... See
ei tähenda muud kui et Kutsar on omaette isiksus, kelle peale ei passi ükski
etikett.... “ Samas rõhutab Kompus, et Kutsari temperament ei luba tal kaua ühe
ülesande lahendamise ega teose viimistlemise juures püsida, mis muudab tema
tööde taseme ebaühtlaseks. 1940ndate algul toimus
Kutsari töödes murrang. Ta loobus senisest tormakast maalimisviisist ja
intensiivselt ergavast värvikäsitlusest ning pöördus intiimsete
loodusmeeleolude edasiandmisele peenelt nüansseeritud koloriidi ja kohati
filigraanselt läbitöötatud vormi abil. 1942. aasta detsembris
korraldas Kutsar Pallases erinäituse, milles esitas peamiselt 1941. – 1942.
valminud töid. H. Üprus kirjutas kataloogi eessõnas: “Nüüd on Kutsari loomingus
uus periood, mida seovad lugematud niidid kõigi eelmistega, kuid mis ometi on
murranguline..... Peab imetlema kunstniku võimeid läbi elada ja lõuendil edasi
elada lasta nii mitmekesistel loodusmeeleoludel. Kutsar on omapärasemaid
kujusid Eesti kunstis. Ainult siira loodusvaatlusega ja väsimatusega võib luua
loomupärane and nii, nagu Kutsar seda on teinud.” Tüüpiliseks näiteks uuest
käsitluslaadist on “Sadam” (1941), “Kevad” (1942). Sadam annab pehmes
rohekashallis üldkoloriidis meeleolukalt edasi kuupaistese meremaastiku
atmosfääri ja läbi udu kumavate purjekate siluette. Kevades on jaapanlikult
peenes värvigammas ja tupsutavas pintslitehnikas tabatud kõige tavalisema
kodumaise maastikumotiivi poeetiline meeleolu. 1944. aasta augustis põles Eduard Kutsari ateljee koos arvukate kunstiteostega maha. Osa loomingust oli Kutsar viinud Tartust sõjapakku Verevi külla Vestre tallu Vellaveres, kuid ka see talu põles maha. Nii oli enamik Kutsari loomingust hävinud. Sellest ajast peale elas kunstnik alaliselt Elvas, esinedes oma töödega Tartu ja Tallinna kunstinäitustel. 1945 – 1950 töödest on
tähelepanu väärivad karakteersed autoportreed. Tema “Autoportree” (1945) ja
mõned teised autoportreed kuuluvad Eesti portreekunsti paremikku. Veel on hästi
tabatud karakterid “Abikaasa portree” (1950), “Naise portree” (1952) ja “Poisi
portree” (1953). Kutsar töötas hoolega Elva
ja selle ümbruskonna maastike maalimisel. “Kunstniku kodu Elvas” (1945), “Elva
järv” (1950). Paljudes väikeseformaadilistes maastikes kajastub kunstniku erk
lüüriline loodusetunnetus. Poeetilised on sumedas koloriidis öised maastikud
kuupaistega. Tihti armastab Kutsar kujutada rajuilma tuules painduvate puude ja
piksesähvatustega tintmustast pilvesagarast. “Äike” (1963). Endiselt kütkestab
Kutsarit tormine meri purjekate või kaluripaatidega “Meri” (1947). Hästi tabas
Kutsar maastikumeeleolu ka postkaardi-suurustes etüüdides. Kutsari meelisžanr
ongi nüüd nüansirikas meeleolumaastik. Ka mõned lillemaalid
“Pääsusilmad” (1945), “Sirelid” (1955) on meisterliku koloriidi ja
valguse-varju käsitlusega. Oma otsekohese ja
impulsiivse loomu tõttu ei saanud Kutsar 1944. – 1956. aastatel peaaegu oma
töödega näitustel esineda. Nii ei olnud tal moraalset ega majanduslikku tuge
ega olnud seda ka ette näha. Loomingu paremiku kaotamine
tulekahjudes ja tõrjutus aktiivsest kunstielust mõjusid Eduard Kutsari vaimsele
tervisele laastavalt. 1956. aastal ta haigestus, jäi auto alla ja kaotas oma
parema käe. Sellest ajast peale töötas ta vasema käega, tehes enamasti
väiksemaformaadilisi töid. 1964. a toimus
personaalnäitus Tartu Kunstnike Majas, mis andis ülevaate kogu tema loomingust
alates 1922. aastast. Väljas oli 136 õlimaali ja akvarelli, kuus skulptuuri
keraamikas ja puus. Näitus tõestas, et Kutsari aegade jooksul mitu arenguetappi
läbinud looming on sisult ja käsitluslaadilt haaravalt mitmekülgne ja
isikupärane. Tal on hea kunstiline tahe ja sügav kodumaatunnetus. 1964. a
detsembris toimus Kutsari näitus ka Elva Rajoonidevahelises Koduloomuuseumis.
Sealsamas toimus ka Kutsari viimane personaalnäitus 1967. aastal. Eduard Kutsar suri 15. märtsil 1970 ja maeti Elva metsakalmistule. 27.03.1971 avati kunstniku abikaasa
eestvedamisel Kutsari kodumajas Elvas Eduard Kutsari Ateljeemuuseum. 03.06.1972
avati tema 70. sünniaastapäeva puhul A. Elleri tehtud portreebareljeef maja ees
aias. Majamuuseumi ekspositsiooni laiendati ning see pakkus läbilõike kogu
Kutsari loomingust. 2002. a toimus Tartu
Kunstimuuseumis näitus “Ühe aasta mehed”, mis oli pühendatud seitsmele
kunstnikule, kelle
sünniaasta on 1902 - Adamson-Eric, Eduard Kutsar, Juhan Nõmmik, Karl
Pärsimägi, Gustav Raud, Rudolf Sepp ja Johannes Võerahansu. 2006. aastal toimus
Tallinnas Vaal galeriis ja Tartumaa Muuseumis Urmas ja Kaja Kivisalu erakogu
põhjal koostatud Eduard Kutsari näitus “Metsikud maastikud”. Tartumaa Muuseumi näitusel
olid täiendavalt väljas ka mõned Kutsari tööd muuseumi kunstikogust. Erm, V. Eduard Kutsar 1902 - 1970. Tartu, 1974. Monograafia põhjal koostanud Kaia Ivask Avalehele |